Eesmärk on kokku leppida museaali üleandja ja/või autori/valmistaja ning muuseumi õigused ja kohustused nii, et mõlemad pooled saavad neist ühtemoodi aru ja et võimalikud tulevased museaali erinevad kasutamised on lepinguga algusest peale sätestatud.
Erinevat tüüpi museaalidel (nt digitaalne materjal, kunstiteosed jne) on erinevad autori- ja kasutusõigused. Tuleb lähtuda konkreetsest juhtumist, vajadusel teha muudatused muuseumis olemasolevasse lepinguvormi.
Lepingu osapooled võivad saada õigustest ja kohustustest erinevalt aru. See võib raskendada edaspidi museaali kasutamist või võib viia isegi museaali tagastamiseni.
Leping, nt praegune MuISi vastuvõtuakt, ei ole piisavalt detailne ja ei arvesta erisusi. Seega leping ei tohi olla üldsõnaline, vaid erisused on vaja lahti kirjutada.
Leping on kasulikum sõlmida autoriõiguste puhul, teistel juhtudel võib vajadusel üleantavate objektide kasutamis ja omandamisõigused täpsustada ka (MuISi) akti tulmelegendis või kommentaaris.
Lepingu puhul tuleb määratleda, kas üleandja on (museaali) autor/valmistaja ja/või omanik.
Kui üleandja on autor/valmistaja, peaks ta lepinguga andma muuseumile üle varalised autoriõigused. Leping peaks sätestama, mida muuseum võib museaaliga teha – nt tutvustada seda internetikanalites (MuIS, sotsiaalmeedia jne), publitseerida oma trükistes, kasutada oma toodetes ja luua selle põhjal uusi tooteid. Autori/valmistaja puhul peaks ka kokku leppima, kas muuseumil on õigust teose kujutist edasi anda kolmandale osapoolele, nt trükises kasutamiseks või suveniiride valmistamiseks. Vaja on kokku leppida, kas muuseum teavitab iga kord sellest autorit/valmistajat eraldi, näiteks kuidas jaguneb tulu.
Kui asi on paljundatav (nt fotod, digitaalsed failid), tuleb lepingus määratleda, kas õigused käivad konkreetse muuseumile antava eksemplari kohta ja kuidas võib autor/valmistaja paljundada (ja müüa) asja edaspidi. Muuseumil on oluline teada, milline on paljundatava objekti (nt graafiline leht, foto) olemasolev tiraaž.
Kui asja üleandja ei ole autor/valmistaja, saab ta varalised autoriõigused üle anda, kui ta on varaliste autoriõiguste ametlik pärija. Oluline on, et üleandja saab aru lisalepingust või MuISi vastuvõtuakti punktist “Üleandja kinnitab, et ta oma õigusi, mida ta muuseumile üle annab” – üleandja allkirjaga kindlustab muuseum end võimalike teiste järeltulijate/pärijate nõudmiste vastu.
Digitaalsena sündinud ehk digitekkelise materjali (nt intervjuud, failid) puhul tuleb määrata autoriõigused ja leppida kokku kasutusõigused. Digitaalse loomingu puhul võib olla mitu autorit, sel juhul on tegemist kaasautorlusega ning kõigi osapooltega on vaja jõuda kokkuleppele ning vajadusel sõlmida eraldi kirjalikud lepingud.
Kui üleantavates objektides (näiteks fotod, intervjuud, videod, kirjad) on kujutatud või kirjeldatud reaalseid isikuid, on vaja arvestada isikuandmete kaitse nõuetega. Üleandjale on vaja selgitada, kus materjale kasutatakse ja avalikustatakse, kokkulepe fikseeritakse kirjalikult kas vastuvõtuvõtuakti tulmelegendis või kommentaaris või eraldi lisalepingus.
Kui on ette näha, et muuseum omandab ka tulevikus selle autori teoseid, võiks lepingus olla punkt, et varaliste autoriõiguste leping kehtib selle autori nii praegu kui ka tulevikus muuseumile omandatavate teoste kohta. Siis ei pea järgmine kord enam uut autorilepingut sõlmima, piisab ostu-müügi lepingust või vastuvõtuaktist. Punkt „leping kehtib ka autori varem muuseumisse jõudnud tööde kohta“ tähendab aga, et see käib ka tööde kohta, mille jaoks võib-olla varem eraldi lepingut ei tehtud.
Autoriõigusega kaitstud videofilmi ei tehta tervikuna kättesaadavaks veebis. Tuvastamiseks lisatakse infosüsteemi kaader filmist (still).
Näite lisamiseks pead olema sisselogitud.