Museaal tuleb digiteerida nii, et saadud digikujutis vastaks nõuetele (esitus- ja kasutusnõuded, säilitusnõuded, tuvastuspilt). Sageli ei saa kujutis vastata kõigile nõuetele üheaegselt, lähtuda tuleb digiteerimisel püstitatud eesmärgist.
Museaali digitaalse kujutise loomisel tuleb lähtuda digiteerimise eesmärkidest ja kujutise plaanitavast kasutamisest.
Nõuded eri tüüpi museaalide kujutistele:
Juhised museaalide digiteerimiseks:
Helifailide puhul, mis pole pikaajaliseks säilitamiseks sobivas vormingus, on soovituslik arvele võtta originaalfail, kuid teha enne arhiveerimist WAV vormingus koopia ja arhiveerida mõlemad.
Kultuuriministri 8.07.2013 määruses nr 32 „Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus“ § 19 on määratud museaali digitaalse kujutise minimaalsed nõuded andmebaasi lisatavale kujutisele. Oluline on meeles pidada, et need on nõuded vaate- või tuvastusfailile, mitte kõrgekvalteedilisele kujutisele.
Museaalist tehtud digikujutise failinimetus peab sisaldama vastava museaali tulmekoodi.
Kui museaalid antakse digiteerimiseks väljapoole muuseumit, tuleb digiteerijale täpselt selgitada, milliseid digikujutisi on vaja ja millistele tehnilistele nõuetele need peavad vastama. Digiteerija valikul tuleb veenduda, et digiteerijal on tehniline võimekus vajalike kujutiste loomiseks.
Kui digiteerimine toimub muuseumis, tuleb samamoodi enne veenduda, et muuseumis on vajalikud tehnilised vahendid nõuetele vastavate digikujutiste loomiseks. Vajadusel tuleks tehnilised vahendid juurde muretseda, konsulteerides enne asjatundjatega (nt Kanut).
Kui korraga digiteeritakse suurt hulka museaale, on soovitav need jaotada olemuse järgi gruppidesse (nt ruumilised esemed, fotod, kaardid jne). Esemed võib omakorda jagada veel näiteks suuruse, materjali või muude kriteeriumide järgi. Grupeerimine hõlbustab töövoogu. Pildistamise korraldamisel peab enne läbi mõtlema, kas suurte ja raskete esemete (mööbel, skulptuurid) tõstmisel on vaja lisatööjõudu väljastpoolt muuseumi.
Museaal tuleks kohe digiteerida võimalikult kvaliteetselt, et hiljem ei oleks vaja uut digiteerimist. Näiteks kolmemõõtmelisest esemest peaks tegema mitu vaadet, sealhulgas detailidest. Eraldi tuleks pildistada võimalikud meistrimärgid, signatuurid, originaalkleebised ja muud museaali kohta sisulist infot andvad detailid. Esi- ja tagaküljega museaalil, näiteks maalil, tuleks pildistada nii esi- kui tagakülg, eriti kui tagaküljel on pealekirjutusi vms.
Mõnikord on vaja kiiresti, näiteks näituseks, digiteerida suur hulk museaale. Sel puhul võib kasutada digiteerimist, mille puhul on kvantiteet olulisem kui kvaliteet. Sellisel digiteerimisel luuakse museaalist tavaliselt ainult üks kujutis ja digiteerimine võib toimuda ilma spetsiaalse digiteerimistehnikata või näiteks skänneriga. Milliseid museaale sel viisil digiteerida, otsustab iga muuseum ise, kuid see ei ole soovitav kõrge kultuuriväärtusega, samuti halvas seisukorras või erilist käsitlemist nõudvate museaalide puhul. Näiteks joonistusi ja muud originaalgraafikat paberil ei tohi panna skännerisse.
Digiteerimisel loodud failid tuleb võimalikult kiiresti üle kontrollida ja nimetada vastavalt nõuetele. Kui museaalid anti digiteerimiseks väljapoole muuseumi, tuleb kohe kontrollida, kas kõik museaalid said kvaliteetselt digiteeritud. Võimalikest probleemidest tuleb kohe digiteerijale teada anda.
Vananenud andmekandjatelt (VHS, CD, DVD jms) tuleb materjal ümber digiteerida.
3D digiteerimine pakub laialdasi võimalusi, kuid oluline on läbi mõelda, mis eesmärgil seda teha ja kus ning kuidas loodud materjali säilitada.
Näite lisamiseks pead olema sisselogitud.