Museaali käsitsetakse ühest asukohast teise viimisel, näiteks hoidlast näitusele ja tagasi, kolimisel ühest hoidlast teise vms. Käsitsemisel tuleb kasutada õigeid töövõtteid ja -vahendeid, et tagada museaali säilivus.
Museaalide käsitsemine õnnetuse korral peab olema kirjas Ohuplaani dokumendis. Selle koostab iga muuseum ise, arvestades olemasolevaid kogusid, hooneid ning tööjõudu.
Museaale on reeglina vajalik käsitleda puhastes kinnastes. Sobivad puudrivabad nitritil- või latekskindad, õhukesed puuvillast kindad. Puuvillaste kinnaste puhul peab arvestama, et nad võivad anda ebemeid ja olla libedad, mistõttu museaal võib libiseda käest. Kummist kinnaste külge võib kleepuda näiteks lahtine värv museaali pinnal ja seetõttu on oht kahjustada museaali.
Kui museaali on ohutum käsitelda ilma kinnasteta (näiteks paberist museaale), tuleb eriti hoolega jälgida käte puhtust. Kätel ei tohi olla väljaulatuvate detailidega ehteid (sõrmused, käevõrud), mis võivad museaali vigastada. Kaelas kantavate ehete ja/või kaelakaartide jms puhul tuleb jälgida, et need ette kummardudes ei langeks museaali pinnale või museaalide vahel liikudes ei jääks mõne museaali etteulatuva osa taha kinni.
Museaale tõstetakse reeglina kahe käega. Kanne, vaase jt sarnaseid esemeid ei tõsteta sangadest või muudest välja ulatuvatest detailidest, kuna need on tihti esemele mehaaniliselt juurde lisatud ja võivad ära murduda.
Mööblit ja muid raskeid museaale tuleb tõsta mitmekesi. Tõsta ei tohi esileulatuvatest osadest, näiteks toole käetugedest, vaid seda tuleb teha põhja või muu alumise horisontaalse pinna alt toetades. Kapiuksed ja sahtlid tuleb enne tõstmist kinnitada.
Kui tõstmise ajaks ei pakendata tervet museaali, tuleb kindlustada vähemalt väljaulatuvate detailide ja nurkade ohutus, need eraldi pehme materjaliga pakendades või kattes.
Museaali käsitlema asudes kontrolli enne, kas tal ei ole lahtisi osi või detaile, mis on näiliselt museaali küljes kinni (näiteks skulptuuride, küünlajalgade jms alused), kuid on aja jooksul lahti tulnud. Iga museaali osa tuleb tõsta eraldi.
Museaali ühest kohast teise viies valmista enne ette museaali uus asukoht – tee riiulil enne ruumi, mitte ära tee seda, museaal süles. Museaali ühest ruumist teise viies ava enne kõik vajalikud läbipääsud, mitte ära püüa uksi avada, museaal käes.
Raskete ja suuremõõtmeliste museaalide turvaliseks liigutamiseks on hea kasutada abivahendeid (nokk-käru, käsikahveltõstuk Rocla, kolimisrula, trepikäru jt ratastel alused ning eritõsterihmad, koorma- ja kinnitusrihmad). Kui kasutad redeleid museaalidele ligipääsuks, siis veendu nende turvalisuses. [Vt Töötervishoiu ja tööohutuse seadus; Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded]
Näitust tehes on soovitav museaal hoidlast viia kohe oma plaanitud asukohta ekspositsioonis (panna vitriini, riputada seinale). Kui on museaali vaja ajutiselt asetada põrandale, siis laotatakse alla pakkematerjal või mõni muu museaali põranda mustuse ja käsitlemise põrutuse eest kaitsev materjal.
Transport
Museaalide pakendamisel tuleb arvestada esemete seisukorra, mõõtmete ja materjaliga. Selle informatsiooni põhjal valitakse sobivad pakkematerjalid ja transpordivahend. Esemete pakendamiseks tuleb varuda aega ja ruumi, läbimõeldud ning korrektselt vormistatud pakend vähendab eseme kahjustumise riske.
Pakkematerjalid ja pakendid peavad olema terved, kuivad ning puhtad. Esimese kattekihina (vastu eseme pinda) tuleks kasutada happevaba siidipaberit, Tyvek kangast või pleegitamata puuvillast kangast. Viimased kaks kattematerjali on eelistatud näiteks mööbli ja skulptuuride katmiseks.
Seejärel ümbritsetakse kaetud ese mulli- või pakkekilega. Mullikile fikseeritakse vajadusel paberteibiga (NB! teip ei tohi puutuda vastu eseme pinda). Suure mööbli ajutiseks pakendamiseks on sobilik pakkekile. Enne mööbli kilesse mähkimist on soovitatav klaasist uksed, kumerad ja nikerdatud pinnad polsterdada vahtplasti või tekkidega, et vältida klaasi kahjustumist ning kriimude jm mehaaniliste kahjustuste teket mööbli viimistlusele.
Väiksemad ja keskmise suurusega esemed asetatakse peale siidipaberisse ning mullikilesse pakendamist transpordikasti (pappkast, arhiivilainepapist karp jm). Kastis transporditavate esemete vahele peab jääma piisavalt ruumi, vältida tuleb liiga tihedalt pakendamist. Mitme eseme ühte kasti pakendamisel tuleb raskemad esemed asetada alla ja kergemad peale.
Erikujuliste ja õrnade esemete toestamiseks ning isoleerimiseks tuleb kasti sisu polsterdada. Polstrimaterjalina on sobilik kasutada mullikilet, vahtplasti (polüetüleenvaht), vahtplastist graanuleid (pakendatud kotikestesse või ese kaetud kattematerjaliga) jm ajutiseks kasutamiseks sobilikke pehmendusi. Ideaalne materjal enamike esemete mähkimiseks ning nende vahelise ruumi täitmiseks on siidipaber. Sellest vormitud padjakestega ümbritsetud esemed on kaitstud omavahel hõõrdumise ja mehaaniliste kahjustuste eest.
Transpordi ajal tuleb esemed sõidukis toestada ja turvaliselt kinnitada, et vältida esemete liikumist sõidu ajal. Selleks tuleb kasutada sobiva pikkuse ja otstarbega koorma- või kinnitusrihmasid. Koormarihma metall osad tuleb ümbritseda vahtplasti või kangaga, et vältida metalli hõõrdumist vastu esemeid. Sõiduautosse asetatavad esemed tuleb samuti võimalusel fikseerida turvavöö või kinnitusrihmadega. Sõiduauto pakiruum ning istmed tuleb esemete transpordiks katta puhta kanga või tekiga. Sõidukis ei tohi koos museaalidega olla ohtlike kemikaale (mootoriõli, klaasipesuvedeliku, jahutusvedeliku kanistrid jm), toiduaineid ja lahtiseid esemeid. Furgoonautode ja kaubikute põrandale tuleks paigutada samalaadsed pehmendused või vahtplastist plaadid. Suurte esemete transport peab olema eelnevalt hoolikalt läbi mõeldud, kuna vajadusel tuleb eseme transpordiks ehitada sobivad toed/rakised. Talvisel ajal transportides tuleks esemed omakorda katta paksude tekkidega, et vähendada järsu keskkonna muutuse (temperatuur, õhuniiskus) mõju esemetele.
Transpordivahendi liik ja mudel on soovitav kindlasti enne tegelikku transporti museaali välja laenaja ja laenule võtja vahel kokku leppida. Kui seda ei ole tehtud ja laenule võtja tuleb museaalile järele transpordivahendiga, mida laenule andja ei pea oma museaalile ohutuks, on tal õigus museaali välja laenamisest keelduda.
Transpordifirmat kasutades on oluline nõuda nende töökorralduse dokumenti, kus on fikseeritud nende pakendamise ja kolimise metoodika, transpordivahendi kirjeldus ja vajadusel hoiustamise tingimuste kirjeldus.
Kunstiteoste pakendamine transpordiks
- Kunstiteoste pakendamisel on oluline jälgida, et pakkematerjal ei puutuks vastu teose pinda. Kui raam ei ole piisavalt kõrge, on soovitav panna ümber teose puuvillane pael, mis tekitab pakkematerjali ja teose pinna vahele puhvri.
- Kunstiteost mullikilesse pakkides jäetakse mullidega pool väljapoole – vastasel korral võivad mullid näiteks transpordi ajal surve alla sattudes vajutada teose pinnale jälje.
- Klaasitud teostel tuleb transpordi ajaks klaas teipida , et vältida purunemise korral võimalust, et lahtised klaasitükid vigastavad teost. Teip peab olema selline, mis eemaldades ei jäta klaasi pinnale liimi- või muid jälgi.
- Klaasitud pastellide, söe jms joonistuste puhul tuleb jälgida, et pakkematerjalid ei tekitaks staatilist elektrit – vastasel korral on oht, et pastelli- või söeosakesed teose pinnalt kleepuvad klaasi külge.
- Klaasitud pastellid, söejoonistused jm sellistes tehnikates teosed pakitakse transpordikasti horisontaalselt.
- Suuremõõtmeliste raamitud teoste, kastides või ilma, paigutamisel transpordiautosse tuleb jälgida, et teose lõuendipind ei oleks sõidusuunaga risti, kuna auto pidurdamisel tekkiv õhuvoolu surve võib lõuendit vigastada.
Näite lisamiseks pead olema sisselogitud.