Kogumispõhimõtete koostamine


Eesmärk on koostada dokument, mis iseloomustab muuseumi kogude profiili ja mis aitab muuseumitöötajal otsustada, missuguseid esemeid muuseumikogusse vastu võtta. Dokument on abiks muuseumitöötajale tööks kogudega konkreetses muuseumis, muuseumi eripärasid silmas pidades.



Võimalikud ohud, probleemid, küsimused kogumispõhimõtete koostamisel

Dokumendi koostamist võetakse formaalselt, ei mõelda läbi, milleks on seda vaja, ei kaasata erinevaid muuseumitöötajaid, ei selgitata neile dokumendi vajalikkust.

Unustatakse dokumenti kaasajastada.

Ei arvestata uute hoiuruumide kavandamisega.

Kogumispõhimõtete sisuliseks argumendiks võib saada hoidlaruumide nappus.



Kogumispõhimõtete koostamiseks tehtavad toimingud

Põhimõtete koostamise eest vastutaja (peavarahoidja) tutvub koostamise juhendiga. Kasuks tuleb teiste muuseumide vastavate dokumentidega tutvumine. Vastutaja peab omama ülevaadet muuseumi ajaloost, kogude kujunemisloost ja olemasolevast seisust. Nende teadmiste põhjal paneb ta paika oma muuseumi põhimõtete koostamise struktuuri ja ajakava.

 

Vastutaja koostab põhimõtete dokumendi koostamise meeskonna, kaasates sinna lisaks otseselt kogudega tegelejatele erinevaid muuseumitöötajaid: juht (et oleks kursis kogude töö ja probleemidega), haldus (et oleks kursis kogude hoiustamisprobleemidega), näituste sisulised tegijad, kuraatorid, teadurid jne (et oleksid kursis, mida ja kuidas muuseumis kogutakse)

Vastutaja jagab dokumendi erinevad teemad erinevatele kirjutajatele vastavalt nende töö profiilile, paneb paika tekstide valmimise tähtajad, korraldab vastavalt vajadusele erinevate teemade arutluskoosolekuid ja kontrollib tähtaegadest kinnipidamist.

Vastutaja kirjutab kokku ühtse dokumendi ja saadab selle kõikidele asjaosalistele tutvumiseks.

Dokument võiks läbida keeletoimetamise. Kogumispõhimõtted kinnitab asutuse juht. MuISiga liitunud muuseumid esitavad kogumispõhimõtted Muuseuminõukogule kooskõlastamiseks.

Kogumispõhimõtted võiks olla leitavad muuseumi kodulehel. Koostamise eest vastutaja või peavarahoidja ametikoha põhiselt jälgib, et dokument oleks kaasaegne, ja vajadusel algatab selle muutmise. Dokumenti ei ole soovitav kirja panna ajas kiiresti muutuvaid andmeid, näiteks muuseumikogu arvulist suurust mingi konkreetse kuupäeva seisuga.



Näited praktikast

Näite lisamiseks pead olema sisselogitud.

Kogumine ei ole kunagi neutraalne, vaid alati teadlik otsus: mida unustame, mida mäletame, kes on oluline ja kes mitte.
Harjumaa Muuseum algatas 2019. aastal kogumisprojekti, mille eesmärgiks on koguda kohaliku LGBT+ kogukonna ajalugu. Toonase seisuga ei olnud ükski Eesti mäluasutus süstemaatiliselt LGBT+ kogukonna ajalugu talletama asunud. Seda kogukonda saatev tabu on suureks probleemiks, mis raskendab kogumistegevust. Samas on kasvanud nii uurijate kui ka LGBT+ inimeste endi huvi nende ajaloo vastu.
Aimates teema tundlikkust otsustas Harjumaa Muuseum koguda ilma suurema avaliku kogumiskampaaniata. Otsustasime kasutada lumepalli meetodit ehk siis leida projektis osalevate inimeste kaudu uusi inimesi. Projektile sai takistuseks uus juht, kes oli teema suhtes kõhklev ja leidis, et maakonnamuuseum ei peaks antud teemat koguma. Kerkis küsimus, kas ja kellelt muuseum peaks oma kogumisprojektidele saama heakskiidu – riigi muuseuminõukogust, muuseumi enda nõukogust või muuseumi omanikult? Muuseum ei olnud varem küsinud üheltki eelpool mainitud institutsioonilt oma projektidele heakskiitu. Kas üldse ja millal peaks muuseum seda tegema – kas kõikide projektide puhul või ainult tundlike? Kes otsustab, mis teemad on tundlikud? Kas on pärandit, mida muuseumil ei ole sobilik koguda ja tulevastele põlvedele säilitada? Kes peaks selle üle otsustama?

Muuseum on kogunud Langebrauni portselani annetustena, ostudena. Ekspositsioonis on esindatud suur kollektsioon. Aastaid hiljem tuuakse komplekt, mis on kogus juba olemas. Serviisiga kaasas käib lugu, mis seotud tallinlase olmega. Kuidas käituda, kas peaks arvele võtma topelt, kui 1 komplekt on loota ja teine looga? Lahendus: esemed võeti arvele.

Muuseumile pakuti küla esimest sõiduautot, millel oli huvitav lugu. Sõiduauto muuseumikogusse võtmata jätmisel lähtuti muuseumi kogumispõhimõttest, mille kohaselt muuseum kogub eelkõige kohapealvõi kohalike poolt valmistatud esemeid, dokumente jne. Lisaks olid veel ilmsed probleemid hoiustamisega. Külaelanikud arvasid, et selline romu hävitab küla miljöö. 21. sajandi lääne päritoluga autode puhul seda ohtu muidugi ei ole. Muuseumikogu täiendamise komisjon liikmete arvamused läksid lahku ka restaureerimise küsimuses: kas restaureerida sõitvaks masinaks, maketiks jne

Muuseum pani oma kogumispõhimõtetesse kirja, et arheoloogiakogu muuseumisse ei looda. Pisut hiljem tuli tänu metallidetektoriga koduloohuvilistele välja 11.-12. sajandi hauapanuste kogu. Kogukond oleks olnud väga huvitatud nende esemete säilitamisest kohalikus muuseumis. See oleks aga olnud väikese muuseumi jaoks, kus puudub arheoloogi ettevalmistusega töötaja, äärmiselt koormav.



Kommentaarid

Kommenteerimiseks ja kommentaaridele vastamiseks pead olema sisse logitud!


Seotud tööprotsessid


SeosTeksti pealkiriElemendi pealkiri


Viited ja lingid

Siia tuleb üldine tekst viidete kohta.




Testküsimused

Hetkel aktiivsed ülesaned puuduvad!
5D Vision